Põrsas Pamp lasi pingil puupsu.

Head Vabariigi aastapäeva!

Rektorivalimised.

Ootasin arvatavasti sellist tulemust nagu valdav osa üliõpilastest. Peeter Kreitzbergi valituks osutumine oleks lihtsalt olnud igas mõttes nii loogiline kui ka oluliselt kasulikum sellele arengujärgus institutsioonile, mida TLÜ kahtlemata on.

Tal on tugev poliitiline taust.. See on ainus miinus, mille välja suutsin nuputada, ent sellest faktist ilmnes koheselt ka mitu boonust.

Esiteks, sotsid on hariduse vallas vähemalt õige asja eest väljas olnud ning TÜ on ju meil paraku tugevalt Reformierakonnaga seotud. Kohe kindlasti ei hakka ma väitma, et selline seotus TÜ'le kuidagi nö vett peale on tõmbab, ent mitmeid negatiivseid tendentse võib TÜ puhul viimasel ajal täheldada küll.. See selleks.

Teiseks, poliitiline taust tähendab ühtlasi ka Kreitzbergi puhul tugevaid diplomaatilisi oskusi. Ideaalis võiks ju loota, et ülikoolid suudavad jääda puhtaks politiseerumise ahistavast voolusest, ent paraku on vaja sellega kokku puutuda rohkem kui võiks arvata. seega usun ma, et härra Kreitzberg oleks sellega enam kui kindlakäeliselt toime tulnud.

Samuti on Peeter Kreitzberg haridusteadlane, mitte mõne kindla valdkonna esindaja, mis võinuks välistada teatud haridusvaldkondade eelistamist teistele. Tiit Landi valimisplatvorm näib paljulubavana, ent puhtinimlik on pöörata rohkem tähelepanu aladele, mis inimest isiklikumal tasandil seovad. See pole mitte taunitav nähtus, vaid lihtsalt loomulik.

Lisaks kardan, et TLÜ kaldub nüüdsest ehk võõrduma omadustest, mis on talle nende 5 aastaga justkui oma "liistudeks" saanud. Rahvusvaheline suhtlus, keeled ja kultuurid - nende tugevuses on TLÜ end tõestanud ja hoolimata teatavast "hõõrdumisest" jõudsalt arenenud. Samuti ei leia selles valdkonnas TLÜ-le nii kergesti vastast. Samal ajal loodusteadused pole, hoolimata teatavast soosingust, suutnud sellist taset saavutada, SEST Tallinnas on nende valdkondade jaoks juba olemas väga võimas institutsioon. Tänu nende valdkondade meeletule arengule ei saa enam ka väita, et humanitaarteadustesse saavad ronida kapitaalsed luuserid, sest enam pole võimalik end lihtsalt koolist läbi lohistades diplomit kätte saada, läbikukkumine on vältimatu. See vähendab ka asjatundmatu ja kiretu tööjõu "tootmist". Kardan, et TLÜ positiivsed arengutendentsid jäävad lihtsalt.. toppama. Soovides mitte isekalt kõlada, ei taha ma väita, justkui peaks TLÜ tegelema AINULT keelte ja kultuuridega ning enda aina veniva hõlma alla meelitama lõpututes hordides huvilisi välisriikidest. Loodusteadused vajavad tähelepanu, kuna nende alade spetsialistide karjuv nappus on häiriv. (Õnneks on seal veelgi raskem rahulikku ja õndsat loodrielu kultiveerida). Siiski leian, et laiema valdkonna emploi esindaja tuleks TLÜ-le rohkem kasuks, samuti, erinevalt Tiit Landist pole Peeter Kreitzbergile kujunenud TLÜ-siseselt konkreetset vastasleeri, mis võiks ühtsena toimimist raskendada.

Suure tõenäosusega ja loodetavasti muutuvad mu hirmud alusetuteks või on seda juba praegu. Tiit Land tundub olevat väga sümpaatne ning mina tema vastasleeri ridadesse ei saa kuuluma enne, kui selleks veenvat põhjust pole. Siiski, hetkel on need hirmud olemas ning jään neile ootama osalist või täielikku leevendust.

Tuhintuhintuhinind.

Alustasin Robert B. Cialdini "Mõjustamise psühholoogia" lugemist ja olen FFFÄGA innustatud.

Ukerdad üle jäiste väljade Viru keskuse ees. Maapind on küll soolaseguga kaetud, aga sa oled juba ettevaatamatusest umbes ziljoon korda libisenud ja kukkunud, niiet pigem kardad kui kahetsed ja liigud äärmiselt keskendunult ja koomiliselt sinna, kuhu iganes minema pead. Järsku kõnetab sind armsa ja lihtsa välimusega naine, kes ilmselgelt vaevleb veidi oma suure roosisülemi all. Kuidagi on ta sellest rägastikust ühe atraktiivse eksemplari välja kiskunud ja ulatab sulle, kinnitades, et tegu on kingitusega ning et ta ei soovi sult raha. Kui oled roosi refleksi sunnil enda kätte haaranud hakkab sulle kohale jõudma, millega tegu on, ent on juba naaaatuke hilja. Ning algab rutiin: "See roos on teile kingituseks meie poolt. Oleme see ja see organisatsioon mis kaitseb seda ja seda ja kogub annetusi selle ja selle jaoks. Ka teie annetus on rohkem kui teretulnud." Miks on nii, et sellisel juhul haarab su pakasest tuimunud käsi suurema tõenäosusega rahakoti järele kui suvalise lillemüüja reklaamhõigete peale? Miks ei võiks lihtsalt roosi naisele tagasi sülle pressida ja öelda, et sul pole sularaha? TEEEEENE, olgugi, et pealesunnitud ja üldse igati ebamugav teene sunnib sind sellele vastama. Sulle tehti kingitus ja sa pead sellele vastama. Kui loobud, riskid süümepiinade ja üldise halvakspanuga. Olgugi, et suure tõenäosusega surud lille hiljem lähimasse prügikonteinerisse, sest see on tülikas, tundsid tol momendil siiski vajadust annetada misiganes organisatsiooni misiganes ürituse heaks.

KAHJUKS on need inimesed tihtipeale õilsa asja eest väljas, ent end sel moel kuuldavaks tegemisel mina enam oma rahakoti järele ei siruta. Kui pakutakse kingitust, TEENET, võib selle esmalt heausklikult vastu võtta (vältimaks sotsiaalset isolatsiooni ja liigset küünilisust, sest kõik pole alati suunatud raha väljapetmisele), ent kui ilmneb klassikaline tiraad vabatahtlikust annetusest, tuleb kõik faktorid, mis sunnivad sind moraalinormide kohaselt reageerima, tõlgendada oma peas pettusvahenditeks. Niiviisi on absoluutselt kergem ära öelda, sa ei tunne end kohe kindlasti enam alaväärsemana, vaid pigem natuke enesekindlamana, kui enne. MUIDEKS, MUIDEKS, annetuskogujatele, kes on õige asja eest väljas, ent ei suru end peale mõjustamisvõtetega, annan alati natuke peenraha, kui seda leidub. Heategevus ei vaja ebaausaid turundusvõtteid. Loen nüüd edasi.

Sama.

Okei, ma ei oska kuidagi suhtuda. Muusika tuleb ja üllatab vahel oma ümberlükkamatu tänuväärsusega just siis, kui minu jaoks see mõiste ja tundmus hajuma on hakanud. Kui noor mees sooritab enesetapu, sest mingil hetkel näib talle justkui ei saaks enam miski tema jaoks toimida, on see traagiline, ent mõistetav. Aga sealjuures on tal armas ema, kes poja aukuvajunud silmades juba ammu nutuloori märganud oli, ent sellist käitumisviisi ometi ette ei osanud näha. Ning kui matusepäeval ulatab vana armastatud sõber naise soonilistesse kättesse, millesse karm ja tormiküllane elu on oma raskete roomikutega end jäädvustanud, kenasti pakendatud ning klantskaanega heliplaadi, ei oska ta seepeale eriti midagi kosta ning manab kirbeist pisaraist tuimestatud näole hajusa tänunaeratuse taolise grimassi. Üleüldse ei oska ta hetkel millestki midagi mõelda, sest vara on veel toibuda vingerpussist, mille aja heitlik loomus talle mänginud on. Emad ei peaks ometi poegi matma. See lihtsalt ei tohiks sellises järjekorras toimuda. Ent ühel paljudest unetutest öödest pühib ta kalli sõbra kingituselt siiski tolmukorra ning paneb selle mängima, et vähemalt mitte kõledas narritavas vaikuses üksi hingitseda. Ning järsku kuuleb ta sõnu, mis on liiga kaua eestiaegse kummuti serval oodanud, et lohutust pakkuda ning mida naine liiga paljude pisarate taustal kuulda on ihanud. Need mõtted kannab temani lihtne, ent imelisel kombel südantliigutav viis, mis puudutab teda rohkem kui ükski lohutav sõna iial suudaks. Vaikselt, väga vaikselt õpib naine olema tänulik iga uue päikesetõusu või naeratuse eest, mida ta kohtab. Ning vaikselt, väga väga vaikselt hakkab ta taas aduma värve, mis talle liiga kaua tuhmidena näisid.

Samuti mõjub see muusikuile endile. Kui naine lakoonilise ent sellevõrra veelgi siirama tänukirja saadab, kainenen järsult igapäevasuse rõskest tuimusest ning mõistan taas, mille jaoks mulle hääl on antud. Olen haaratud ja šokeeritud naise traagilisest loost, ent paradoksaalsel kombel nii meeletult tänulik, et olen õnnistatud võimalusega osaleda loomisel, mis kellegi elu niivõrd positiivsel moel mõjutada võis. Mul on nüüdsest suhteliselt ükskõik, kas oleme üllitanud hiti, mille eest lavatulede pimestavas säras auhindu noppida ja tänukõnesid pidada või mitte, sest minu jaoks on meie loome kandnud oma eesmärki kaunimal moel, kui oleksin võinud kujutleda. Mind ei huvita enam, kas palehigis rügavate lihtinimeste arvelt pardipraadi nosiv "staar-ajakirjanik" toksib meist oma uhiuude MacBooki mõne ülistava artikli või mitte, see ei ole enam oluline. Ja see tunne on nii ilus.

Ms Mess.

Kui kiirelt väärastuvad arusaamad, teisenevad põhimõtted ja muutuvad arvamused. Nii raudse kilplasliku järjepidevusega haarab endale maad kibestumus. Flames to dust nagu öeldakse..

Võiksin end uputada jäisesse kõhkluste, kahetsuste ja süüdistuste tiiki, millele juba varakult karm pakane oma vihkamisest jääkirmet ehitab. Mul oleks see vabadus. Ent samas olen ma endas siiani piisavalt kindel, et mitte seda vabadust kasutada. Ma tean oma väärtust ja ma ei vannu alla sellele armukadedale, rõskele piiramisrõngale, millega ta mu isiklikku ruumi ahistada püüab. Ent mu mõtteid külastab see ikka. Kasvõi väikese, olematu pikslina, ent ta on seal ja rühib hoolega, et mu eneseteadvusel jalad alt lüüa. Iga tema lause, kasvõi tsiviliseeritud ja küllaltki asjalikult varjatud ängistusega, nõelab mu südant ja ma ei oska seda ignoreerida.

Ent ehk polegi tema loomus väändunud ja vihast võõraks muutunud. Ehk oligi just see pidevalt faktoriks, mis mind aina kaugemale tõukas nii temast kui iseendast. Ning ehk ei olnud iial ka neid leeke.

Hands clean.

Millal iganes mu mõistus mulle järgi jõuab, avastan ma end jooksmast. Ma läbin meeletuid vahemaid peadpööritaval kiirusel. See pole kunagi mu tugev külg olnud ning ainus, mida ma veel suudan, on aina paluda kõiksust, paluda energiat, palun kõike, mis mind ümbritseb. Palun puid, et nad mu teelt eemale hoiaks, palun künkaid, et nad mu jalge all nõtkuks ning sileneks, palun kive, et ma neis ei takerduks.

Ma väsin, mu sääremarjad lausa hõõguvad, ent peatudes ei oska ma midagi ette võtta peale edasi jooksmise. Mu ees tõttab Aeg, ma ei soovi teda edestada, jumala eest, mul pole vaja teda teelt välja pukseerida. Ma pean lihtsalt kannul püsima, pean omama kontrolli, Aeg peab jääma mu vaatevälja piiresse.

Vahel olen võõrkeha, hävitav tank, mille roomikute all puruneb kõik puutumatu, karge ja puhas ning mis hoiab iseend tagasi ilu, meele erksuse ning ürgse võimsuse taandumatust nirvaanast. Vahel tunnen, et mu käed kasvavad tuuleks ning mu jalad segunevad kuuldekaugusel tuhiseva jõega. Mu mõistus, süda ja hing sulanduvad kogu universumi auraga üheks ning ma olen kõik ja suudan kõik.

Ma lükkan finišijoont pidevalt edasi, sest igas peatuspunktis tunnen, et jõuan veel edasi ja küündin veel kõrgemale. Ja ma palun edasi seda kõikehaaravat jõudu, mida ma olen otsinud kõikjalt, ent mille leian alati vaid enesest.

With this tired heart.

Vaikus. Keeruline on päris täpselt öelda, kuidas see mulle mõjub. Ma hingan seda sisse, peaaegu puudutan seda. Ent samas on ta nii palju mind materdanud. Neis kummastavais momentides näen ma Sind ja vähemalt hetkeks ei saa ma Su olemasolu enam eitada. Ma tahaks, nii väga tahaks, sest Sind väänatakse, ma ei taha uskuda kedagi, kelle olemus on niivõrd kergelt ümbertõlgendatav. Aga vaikus, see imeline teos, muudab mu eitava sundmõtte jõuetuks. Sest Sina ju oledki see, kes minu ümber vaikust loob, kes mind sellega ümbritseb ja valdab. Miks on Su tähendus niivõrd banaalseks tehtud? Paratamatult näen ju seda võlu, ent niipea, kui see mu teadvusesse jõuab, on ta filtreeritud läbi vagatsemise, pealetükkiva enesereklaami. Niisiis aita mind mõista.

You're such a delay.

Võtan seekord igaks juhuks kolm, viskan kiirelt vett ka otsa ja vajun väsinult padjale. Surun näo vastu suurt beeži kaisukaru ja kallistan teda nagu oleks ta viimane asi, mis mind mõistuse juures hoiab. Kisub pimedaks ja ma lükkan juuksed näolt eemale, et mitte neid välksiga ära kõrvetada. Kõrvetan hoopis kinda ja tunnen kirbet põlenud villa lõhna. Pööran näo taeva poole ja lasen vihmal seda armutult piitsutada. Kõnnin aeglaselt edasi ja avastan, et kõrbelõhn ei taha endiselt kuhugi kaduda. Peksan meeleheitlikult vastu helikindlat klaasust samal ajal imestades, mille kuradi pärast turismitalul sellised uksed on. Kuumus jõuab minuni ja ma tunnen, et lämbun. Kuulen, et mu suust kõlavad kriiskavad abipalved, aga ma ei tunne oma huuli liikumas. Abipalved on inglisekeelsed, mis kuradi mõttes? Läbi ukse näen, kuidas emps ennastunustavalt mingisuguse politseiametnikuga flirdib ja kuidas too perversse naeratuse saatel oma aumärkidega üleujutatud rinna kummi ajab. Ma hakkan sulama, sest leegid katavad juba kogu mu selga. Mul ei ole valus, aga ma nutan ja pisarad ühtivad mu ühtlaseks massiks sulanud jalgadega. Otsustan viimaks pea vee alt välja tõsta ja keeran duši järsu liigutusega külma peale. Suunan jäise veejoa oma seljale ning tõusen seejärel püsti, keeran vee kinni ja kuivatan end kiirelt. Ma olen juba pool tundi hiljaks jäänud. Viskan mantli palja ihu peale ja komberdan uksest välja. Korrus allpool libisen äsjapestud trepil, tunnen jalas iiveldamaajavat raksatust ja kukun. Ja kukun. " Sa tead, et sellest ei tule midagi välja." Ja kukun. Ja. Viimaks üritan millegi järele haarata, aga kaisukaru on mingil põhjusel teiselpool tuba maas. Rahustid on ikka sitaks ülehinnatud. Ja jube klišeelikud, pealegi.