Peaaegu.

Lõpuks, minu suvi. Liiv, liiv, kõikjal liiv ja mitte ühtegi inimhinge minu õnnes ekslemas. Leian taaskord selle kiigu, millel kordi varem olin kiikunud, millelt kordi varem olin kukkunud, haiget saanud, püsti tõusnud ja taas kiikunud. Päevad läbi vaid edasi tagasi õõtsunud. Kui üksluine liikumine iiveldama ajas, ronisin kiigule püsti ja proovisin püüda pilvi. Mitte vihmapilvi, ei, need olid sõbralikud pilved, mida tuul aeglaselt edasi lõpmatusse kandis. Võibolla ei läinudki nad lõpmatusse, võibolla läksid nad koju.? Kas ka pilvedel on kodu.? Nii mõtlesin, kui proovisin nendeni ulatuda, neid katsuda, teada saada, kas nad ikka on vatist nagu olin kogu naiivse lapsepõlve uskunud. Või tahtnud uskuda. Lapsepõlves olid asjad lausa uskumatult lihtsad: pilved on vatist, kuu on juustust ja liiv vihmatilkadest. Nii meenutasin, kui astusin taas sellele armsale kiigule. Kiigule, mille kandeketid olenemata east ei roostetanud, kiik, mille roheliselt istelaualt polnud värv veel sugugi koorunud. Kiik, mis viis mind taas lapsepõlve, pani taas unistama, unustama, andestama ja armastama. Kiik, mis aitas mul küündida kuuma, kuid mitte kõrvetava päikeseni. Oh, kuidas ma armastan seda kiiku. Jah, just. Just nii ma mõtlesin, kui astusin taas kiigule. Aga ei. seekord ei viinud kiik mind lapsepõlve ega unistustesse ega unustusse ega armastusse. Kui astusin kiigule, kogunesid vihmapilved. Need ei olnud ilusad, vatjad pilved, need olid kurjad, varjuküllased ja pahatahtlikud pilved mis kogunesid minu armsa päikese kohale ja varjasid selle täielikult oma kurrulise keebiga. Järsku olin kõhuli liivas. Liiv oli jahe, juba oli jõudnud see jahtuda. Juba tundsin kuklas vihmapiiska, teistki. Avasin silmad, vaatasin üles. Pime oli. Raisk, lagi ajab jälle läbi.