Your Wrath Is Blind.

Kummastav koht, see arstikabineti uksetagune. Suviselt lõõmav päike on kõiki selja tagant tabanud ning ma olen ümbritsetud higistest, õhku ahmivatest, liiga-soojalt-riides inimestest. Nad nagu võitleksid viimase värske õhu raasu eest, mis selles kitsas endise elumaja koridoris leidub. Mu pilk peatub massiivsel vene daamil, kes on end kohale vedanud endast märksa väiksemat kasvu meesterahvaga. Ilmselt on nad abikaasad. Nad jagelevad. Või tähendab, naine jageleb samal ajal, kui führeri vuntsidega mees proovib kogu hingest oma dultsiini lõbustada ning heidab kohmakaid kilde kõige võimaliku kohta. Tegelikult valmistab talle salamisi nalja tema naise kibestunud autoriteediiha, kuid selle kallal ei malda ta nalja visata. Naisel on käes veidi arhailise moega mustast nahast, ilmselt kunstnahast, tugev ridikül, mis mõjub tema massi juures äärmiselt koomiliselt. Naine hoiab ridiküli käes nagu relva, niiet kartes vastu vahtimist saada, pööran ma objektile liialt venima jäänud pilgu kiirelt teise suunda. Tegelikult äratab mind objektivaatlusest siiski summutatud kõlaga heli nagu oleks väike mänguauto just suure hooga vastu ma jalga sõitnud. Mis tegelikult juhtuski. Tõesti pisikesele mänguautole järgneb lõbus poisiklutt. Tema jaoks on arsti juurde minek seiklus, uus ja huvitav. Tal on lõbus. Poiss järgneb oma mänguautole, mis oli ilmselt polikliiniku pudupoest ostetud, kõikjale. Teda on tore vaadata. Mitte mingi morbiidse pedofiili aspektist tore, vaid lihtsalt tore. Kuid järsku põrkab ta väike kabriolett kokku eelpool mainitud daami jalaga. Hakkan juba avangardlikult püsti tõusma, et takistada daami eeldatavat hüsteeria ja viha segust reaktsiooni, kuid seda ei järgne. Daam naeratab. Kõige lihtsamat, inimlikumat, armastavamat naeratust.