Täna oli hea. Ma sain mingisugused 11 tundi magada ja olin hommikul ikkagi zombie. Sellest hoolimata venitasin ennast kooli. Millegipärast ei suutnud ma keskenduda kõrvulukustavale muusikale, mis mu MP3-st emigreerus, vaid jälgisin pingsalt ümbrust. Jälgisin inimesi. Vaatasin ja uurisin pingsalt, aga ei näinud midagi. Ma nägin inimesi, aga ma ei näinud neid. Nägin unist massi, kes paneelmajade vahelt uimaselt voolas, just, voolas bussipeatusesse. Massi, millel olid näod, aga need näod olid samasugused. Näod, mis ka kõige parema tahtmise juures ei suutnud mulle edastada muud kui ilmet nagu liiguksid nad kõik ühiselt mingi giljotiini poole, kuid neil oli nii ükskõik. Nagu oleksid nad harjunud igapäev minema ja laskma end peajagu lühemaks teha. Halb paralleel, aga nii ma nägin. Või üritasin ma lihtsalt mittemidagiütlevusest mingit "midagit" välja lugeda. Pikemal jälgimisel suutsin ma neist välja lugeda kibestumust. Ka see võis tuleneda mu pelgast soovist mingit ainest leida. Nägude kontuurid olid küllalt hägused, niisiis jätsin ma ruumi omaenda fantaasiale ja maalisin neile näod. Mõttes. Täitsa naljakas oli. Vist. Pikapeale hakkasin kontuurid koonduma ja nägusid jäi vähemaks. Silm seletas juba nende silmi ja ninasid ja suid. Lõpuks koondusid kontuurid üheks näoks ja ma taipasin, et olin kogu aja jõllitanud omaenda näo hägust peegeldust poriselt bussiaknalt.
Ma lähen võtan meekooki, see on magus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar