Aeglaselt libistas ta jaki oma õlal madalamale, paljastades tahumatu, kuid samas ilmeka, täiustava sünnimärgi. Eebenimustad juuksed olid lahtipäästetud ning vajusid täiesti vabalt, kuid samas morbiidse enesekindlusega ta õlgadele. Ta tundis, et on valmis. Valmis ennast ruumiga ühte sulandama, kuid samas olla ainus, millele või kellele pilgud suunatud on, ainus keda rambivalgus hellitab ega pimesta vähimalgi määral. Ta oli valmis enda mõtted ja vaim ihualasti pühendama sellele läiklevale, ahnele, õgivale pilgule, mis teiselpool tuba oli veidi hämarassevajunud. Sest kaameras, just kaameras kangastub pinnapealne ilmutus, kujutus, pilt sellest hetkeilmest, mille kallal ta tundide viisi vaeva nägi. Ta sättis igat detaili korduvalt ja korduvalt, et saavutada mitte just täiuslikkus, ei, kindlasti mitte täiuslikkus, vaid see boheemlaslik kunstiline taotlus, mida ei saa liigitada, vaid mis oli kangastunud ainult tema peas, fantaasias, hetkeemotsioonides, millest ajendatult ta end nüüd kaamerale avas. Üks hetk, üks silmapilk veel erutatud mänglevat sättimist, mis kulus üheks klõpsatuseks. Ta jättis oma rahutu pilgu otse selle õgardliku silma meelevalda, hetk oli õige. "Õu, beib, minumeelest on su vahetus läbi vä.?"
Homme on esta eksam.
Ta oli ilus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar