Duvet.

3. oktoober
Kolmapäev
kell on 20:15

Sa analüüsid mind. Sa põhjendad mind. Sa kirjeldad mind nagu tunneksid sa ennast minuna. Ja mina naeran. Ma naeran, sest sa räägid hoopis endast. Ma naeran, sest sa oled naivistlik ja sa oled ummikusse jooksnud. Sinu lollakas materalismipüüdlus paneb sind endas kahtlema. Sa isegi ei eita seda. Ei tunnista muidugi ka mitte, su alateadlik eneseimetlus ei luba sul ju ometi seda teha. Sa veenad ennast minu ebakindluses, et saada aru mu ometi nii lihtsameelsest veast. See ei toimi. Sina ei toimi. Sa ei ole rumal, sa oled alati teadnud, et päike ja kuu ei ole üks. Nüüd proovid sa lihtsalt panna päikest öösel teed näitama ja kuud päevavalgust andma. Kahju, sest see üheülbaline eneseveenmine toidab tõde rohkem, kui miski muu. See tähendab siis minu tõde. Sa tõestad ainult seda, mida ma üritan sulle puust ja punaseks teha ja sinu võltsmaalähedasse materialismikeelde tõlkida. Vähemalt võtad sa mult süü, mis tegelikult on küllaltki vääramatu. Sa lubad, sa lausa kutsud mind ennast põhjendamatult õigeks mõistma ning su seosetu iroonia hellitab mind. Kuigi ei tohiks, on see imeline.