Trigger on the way.

Lund sajab nagu oleks viimnepäev käes ja kõik mind ümbritsev on sellega ühtlaselt kaetud. Jube lihtne ja ilus, kui nii mõelda. Persse, unustasin patareisid osta. Ma ei viitsi neid haledaid 50 sammu enam tagasi sumbata, panen parem suitsu põlema. Keegi härrasmees lebab viisakalt hanges, käsi kramplikult veel ümber pooleteiseliitrise karupeeru, mõtteis hakkab mõlkuma seepeale viisijupp "igaühe jaoks on kuskil keegi.." Kohutavalt õel minust.

Kõnnin natuke edasi ja näen pihlakapuud, mille all mulle meeldib suitsu teha, sest see aitab mul end pärast päevapikkust enesetõestust tühjaks laadida. Nüüd ta seisab seal, vaevu nähtav läbi tuisu, jumalast paljas ja näib tänavatulede virrvarris lausa värisevat. Need tuled häirivad mind ja mu meeleolu. Nii mõeldes sean statiivi madalamaks ja kirun valgusmehi. Ähmased improviseeritud akustiakordid hakkavad kõlama, tõmban veel ühe lohutava mahvi ja leierdan suitsuse, rammusa häälega rahvale sõnu, mida nad kuulda tahavad. Tüdrukust, kelle elu on raske, aga kes näeb alati tunneli otsas valgust. Milline ennasthellitav jama. Ükski normaalne inimene ei pääse lõplikust murdumisest. Kui mind üldse saab sinna klassi liigitada. Vahet ei ole, tuled lõpuks kustuvad ja ta surub mu randmeid taaskord vastu tolmust parketti, aga seekord tõusen ma püsti. Mingi ebainmliku jõuga ma lihtsalt murran tast eemale ja kõnnin tülpinult kööki suitsu tegema. Varsti ühtib ta jälle ühtlase suitsuvinega ja ma otsin kapist jahu ja vanillisuhkrut. Avan külmkapiukse ja võtan kolm muna, pooliku paki piima ja panen külmutatud maasikatoormoosikarbi radikale soojenema. Panen panni tulele ja panen natuke liiga palju õli. Toetan pea kapile ja kuulan järjest valjemaks muutuvat särinat, kõlab vinguv signaal ja ma hüppan auto eest kõrvale. Sitapead, mõtlen, kustutan koni ja kougin kotist võtmed.