With this tired heart.

Vaikus. Keeruline on päris täpselt öelda, kuidas see mulle mõjub. Ma hingan seda sisse, peaaegu puudutan seda. Ent samas on ta nii palju mind materdanud. Neis kummastavais momentides näen ma Sind ja vähemalt hetkeks ei saa ma Su olemasolu enam eitada. Ma tahaks, nii väga tahaks, sest Sind väänatakse, ma ei taha uskuda kedagi, kelle olemus on niivõrd kergelt ümbertõlgendatav. Aga vaikus, see imeline teos, muudab mu eitava sundmõtte jõuetuks. Sest Sina ju oledki see, kes minu ümber vaikust loob, kes mind sellega ümbritseb ja valdab. Miks on Su tähendus niivõrd banaalseks tehtud? Paratamatult näen ju seda võlu, ent niipea, kui see mu teadvusesse jõuab, on ta filtreeritud läbi vagatsemise, pealetükkiva enesereklaami. Niisiis aita mind mõista.