You're such a delay.

Võtan seekord igaks juhuks kolm, viskan kiirelt vett ka otsa ja vajun väsinult padjale. Surun näo vastu suurt beeži kaisukaru ja kallistan teda nagu oleks ta viimane asi, mis mind mõistuse juures hoiab. Kisub pimedaks ja ma lükkan juuksed näolt eemale, et mitte neid välksiga ära kõrvetada. Kõrvetan hoopis kinda ja tunnen kirbet põlenud villa lõhna. Pööran näo taeva poole ja lasen vihmal seda armutult piitsutada. Kõnnin aeglaselt edasi ja avastan, et kõrbelõhn ei taha endiselt kuhugi kaduda. Peksan meeleheitlikult vastu helikindlat klaasust samal ajal imestades, mille kuradi pärast turismitalul sellised uksed on. Kuumus jõuab minuni ja ma tunnen, et lämbun. Kuulen, et mu suust kõlavad kriiskavad abipalved, aga ma ei tunne oma huuli liikumas. Abipalved on inglisekeelsed, mis kuradi mõttes? Läbi ukse näen, kuidas emps ennastunustavalt mingisuguse politseiametnikuga flirdib ja kuidas too perversse naeratuse saatel oma aumärkidega üleujutatud rinna kummi ajab. Ma hakkan sulama, sest leegid katavad juba kogu mu selga. Mul ei ole valus, aga ma nutan ja pisarad ühtivad mu ühtlaseks massiks sulanud jalgadega. Otsustan viimaks pea vee alt välja tõsta ja keeran duši järsu liigutusega külma peale. Suunan jäise veejoa oma seljale ning tõusen seejärel püsti, keeran vee kinni ja kuivatan end kiirelt. Ma olen juba pool tundi hiljaks jäänud. Viskan mantli palja ihu peale ja komberdan uksest välja. Korrus allpool libisen äsjapestud trepil, tunnen jalas iiveldamaajavat raksatust ja kukun. Ja kukun. " Sa tead, et sellest ei tule midagi välja." Ja kukun. Ja. Viimaks üritan millegi järele haarata, aga kaisukaru on mingil põhjusel teiselpool tuba maas. Rahustid on ikka sitaks ülehinnatud. Ja jube klišeelikud, pealegi.

Trigger on the way.

Lund sajab nagu oleks viimnepäev käes ja kõik mind ümbritsev on sellega ühtlaselt kaetud. Jube lihtne ja ilus, kui nii mõelda. Persse, unustasin patareisid osta. Ma ei viitsi neid haledaid 50 sammu enam tagasi sumbata, panen parem suitsu põlema. Keegi härrasmees lebab viisakalt hanges, käsi kramplikult veel ümber pooleteiseliitrise karupeeru, mõtteis hakkab mõlkuma seepeale viisijupp "igaühe jaoks on kuskil keegi.." Kohutavalt õel minust.

Kõnnin natuke edasi ja näen pihlakapuud, mille all mulle meeldib suitsu teha, sest see aitab mul end pärast päevapikkust enesetõestust tühjaks laadida. Nüüd ta seisab seal, vaevu nähtav läbi tuisu, jumalast paljas ja näib tänavatulede virrvarris lausa värisevat. Need tuled häirivad mind ja mu meeleolu. Nii mõeldes sean statiivi madalamaks ja kirun valgusmehi. Ähmased improviseeritud akustiakordid hakkavad kõlama, tõmban veel ühe lohutava mahvi ja leierdan suitsuse, rammusa häälega rahvale sõnu, mida nad kuulda tahavad. Tüdrukust, kelle elu on raske, aga kes näeb alati tunneli otsas valgust. Milline ennasthellitav jama. Ükski normaalne inimene ei pääse lõplikust murdumisest. Kui mind üldse saab sinna klassi liigitada. Vahet ei ole, tuled lõpuks kustuvad ja ta surub mu randmeid taaskord vastu tolmust parketti, aga seekord tõusen ma püsti. Mingi ebainmliku jõuga ma lihtsalt murran tast eemale ja kõnnin tülpinult kööki suitsu tegema. Varsti ühtib ta jälle ühtlase suitsuvinega ja ma otsin kapist jahu ja vanillisuhkrut. Avan külmkapiukse ja võtan kolm muna, pooliku paki piima ja panen külmutatud maasikatoormoosikarbi radikale soojenema. Panen panni tulele ja panen natuke liiga palju õli. Toetan pea kapile ja kuulan järjest valjemaks muutuvat särinat, kõlab vinguv signaal ja ma hüppan auto eest kõrvale. Sitapead, mõtlen, kustutan koni ja kougin kotist võtmed.