You're such a delay.

Võtan seekord igaks juhuks kolm, viskan kiirelt vett ka otsa ja vajun väsinult padjale. Surun näo vastu suurt beeži kaisukaru ja kallistan teda nagu oleks ta viimane asi, mis mind mõistuse juures hoiab. Kisub pimedaks ja ma lükkan juuksed näolt eemale, et mitte neid välksiga ära kõrvetada. Kõrvetan hoopis kinda ja tunnen kirbet põlenud villa lõhna. Pööran näo taeva poole ja lasen vihmal seda armutult piitsutada. Kõnnin aeglaselt edasi ja avastan, et kõrbelõhn ei taha endiselt kuhugi kaduda. Peksan meeleheitlikult vastu helikindlat klaasust samal ajal imestades, mille kuradi pärast turismitalul sellised uksed on. Kuumus jõuab minuni ja ma tunnen, et lämbun. Kuulen, et mu suust kõlavad kriiskavad abipalved, aga ma ei tunne oma huuli liikumas. Abipalved on inglisekeelsed, mis kuradi mõttes? Läbi ukse näen, kuidas emps ennastunustavalt mingisuguse politseiametnikuga flirdib ja kuidas too perversse naeratuse saatel oma aumärkidega üleujutatud rinna kummi ajab. Ma hakkan sulama, sest leegid katavad juba kogu mu selga. Mul ei ole valus, aga ma nutan ja pisarad ühtivad mu ühtlaseks massiks sulanud jalgadega. Otsustan viimaks pea vee alt välja tõsta ja keeran duši järsu liigutusega külma peale. Suunan jäise veejoa oma seljale ning tõusen seejärel püsti, keeran vee kinni ja kuivatan end kiirelt. Ma olen juba pool tundi hiljaks jäänud. Viskan mantli palja ihu peale ja komberdan uksest välja. Korrus allpool libisen äsjapestud trepil, tunnen jalas iiveldamaajavat raksatust ja kukun. Ja kukun. " Sa tead, et sellest ei tule midagi välja." Ja kukun. Ja. Viimaks üritan millegi järele haarata, aga kaisukaru on mingil põhjusel teiselpool tuba maas. Rahustid on ikka sitaks ülehinnatud. Ja jube klišeelikud, pealegi.