Hands clean.

Millal iganes mu mõistus mulle järgi jõuab, avastan ma end jooksmast. Ma läbin meeletuid vahemaid peadpööritaval kiirusel. See pole kunagi mu tugev külg olnud ning ainus, mida ma veel suudan, on aina paluda kõiksust, paluda energiat, palun kõike, mis mind ümbritseb. Palun puid, et nad mu teelt eemale hoiaks, palun künkaid, et nad mu jalge all nõtkuks ning sileneks, palun kive, et ma neis ei takerduks.

Ma väsin, mu sääremarjad lausa hõõguvad, ent peatudes ei oska ma midagi ette võtta peale edasi jooksmise. Mu ees tõttab Aeg, ma ei soovi teda edestada, jumala eest, mul pole vaja teda teelt välja pukseerida. Ma pean lihtsalt kannul püsima, pean omama kontrolli, Aeg peab jääma mu vaatevälja piiresse.

Vahel olen võõrkeha, hävitav tank, mille roomikute all puruneb kõik puutumatu, karge ja puhas ning mis hoiab iseend tagasi ilu, meele erksuse ning ürgse võimsuse taandumatust nirvaanast. Vahel tunnen, et mu käed kasvavad tuuleks ning mu jalad segunevad kuuldekaugusel tuhiseva jõega. Mu mõistus, süda ja hing sulanduvad kogu universumi auraga üheks ning ma olen kõik ja suudan kõik.

Ma lükkan finišijoont pidevalt edasi, sest igas peatuspunktis tunnen, et jõuan veel edasi ja küündin veel kõrgemale. Ja ma palun edasi seda kõikehaaravat jõudu, mida ma olen otsinud kõikjalt, ent mille leian alati vaid enesest.