Sama.

Okei, ma ei oska kuidagi suhtuda. Muusika tuleb ja üllatab vahel oma ümberlükkamatu tänuväärsusega just siis, kui minu jaoks see mõiste ja tundmus hajuma on hakanud. Kui noor mees sooritab enesetapu, sest mingil hetkel näib talle justkui ei saaks enam miski tema jaoks toimida, on see traagiline, ent mõistetav. Aga sealjuures on tal armas ema, kes poja aukuvajunud silmades juba ammu nutuloori märganud oli, ent sellist käitumisviisi ometi ette ei osanud näha. Ning kui matusepäeval ulatab vana armastatud sõber naise soonilistesse kättesse, millesse karm ja tormiküllane elu on oma raskete roomikutega end jäädvustanud, kenasti pakendatud ning klantskaanega heliplaadi, ei oska ta seepeale eriti midagi kosta ning manab kirbeist pisaraist tuimestatud näole hajusa tänunaeratuse taolise grimassi. Üleüldse ei oska ta hetkel millestki midagi mõelda, sest vara on veel toibuda vingerpussist, mille aja heitlik loomus talle mänginud on. Emad ei peaks ometi poegi matma. See lihtsalt ei tohiks sellises järjekorras toimuda. Ent ühel paljudest unetutest öödest pühib ta kalli sõbra kingituselt siiski tolmukorra ning paneb selle mängima, et vähemalt mitte kõledas narritavas vaikuses üksi hingitseda. Ning järsku kuuleb ta sõnu, mis on liiga kaua eestiaegse kummuti serval oodanud, et lohutust pakkuda ning mida naine liiga paljude pisarate taustal kuulda on ihanud. Need mõtted kannab temani lihtne, ent imelisel kombel südantliigutav viis, mis puudutab teda rohkem kui ükski lohutav sõna iial suudaks. Vaikselt, väga vaikselt õpib naine olema tänulik iga uue päikesetõusu või naeratuse eest, mida ta kohtab. Ning vaikselt, väga väga vaikselt hakkab ta taas aduma värve, mis talle liiga kaua tuhmidena näisid.

Samuti mõjub see muusikuile endile. Kui naine lakoonilise ent sellevõrra veelgi siirama tänukirja saadab, kainenen järsult igapäevasuse rõskest tuimusest ning mõistan taas, mille jaoks mulle hääl on antud. Olen haaratud ja šokeeritud naise traagilisest loost, ent paradoksaalsel kombel nii meeletult tänulik, et olen õnnistatud võimalusega osaleda loomisel, mis kellegi elu niivõrd positiivsel moel mõjutada võis. Mul on nüüdsest suhteliselt ükskõik, kas oleme üllitanud hiti, mille eest lavatulede pimestavas säras auhindu noppida ja tänukõnesid pidada või mitte, sest minu jaoks on meie loome kandnud oma eesmärki kaunimal moel, kui oleksin võinud kujutleda. Mind ei huvita enam, kas palehigis rügavate lihtinimeste arvelt pardipraadi nosiv "staar-ajakirjanik" toksib meist oma uhiuude MacBooki mõne ülistava artikli või mitte, see ei ole enam oluline. Ja see tunne on nii ilus.