Ukerdad üle jäiste väljade Viru keskuse ees. Maapind on küll soolaseguga kaetud, aga sa oled juba ettevaatamatusest umbes ziljoon korda libisenud ja kukkunud, niiet pigem kardad kui kahetsed ja liigud äärmiselt keskendunult ja koomiliselt sinna, kuhu iganes minema pead. Järsku kõnetab sind armsa ja lihtsa välimusega naine, kes ilmselgelt vaevleb veidi oma suure roosisülemi all. Kuidagi on ta sellest rägastikust ühe atraktiivse eksemplari välja kiskunud ja ulatab sulle, kinnitades, et tegu on kingitusega ning et ta ei soovi sult raha. Kui oled roosi refleksi sunnil enda kätte haaranud hakkab sulle kohale jõudma, millega tegu on, ent on juba naaaatuke hilja. Ning algab rutiin: "See roos on teile kingituseks meie poolt. Oleme see ja see organisatsioon mis kaitseb seda ja seda ja kogub annetusi selle ja selle jaoks. Ka teie annetus on rohkem kui teretulnud." Miks on nii, et sellisel juhul haarab su pakasest tuimunud käsi suurema tõenäosusega rahakoti järele kui suvalise lillemüüja reklaamhõigete peale? Miks ei võiks lihtsalt roosi naisele tagasi sülle pressida ja öelda, et sul pole sularaha? TEEEEENE, olgugi, et pealesunnitud ja üldse igati ebamugav teene sunnib sind sellele vastama. Sulle tehti kingitus ja sa pead sellele vastama. Kui loobud, riskid süümepiinade ja üldise halvakspanuga. Olgugi, et suure tõenäosusega surud lille hiljem lähimasse prügikonteinerisse, sest see on tülikas, tundsid tol momendil siiski vajadust annetada misiganes organisatsiooni misiganes ürituse heaks.
KAHJUKS on need inimesed tihtipeale õilsa asja eest väljas, ent end sel moel kuuldavaks tegemisel mina enam oma rahakoti järele ei siruta. Kui pakutakse kingitust, TEENET, võib selle esmalt heausklikult vastu võtta (vältimaks sotsiaalset isolatsiooni ja liigset küünilisust, sest kõik pole alati suunatud raha väljapetmisele), ent kui ilmneb klassikaline tiraad vabatahtlikust annetusest, tuleb kõik faktorid, mis sunnivad sind moraalinormide kohaselt reageerima, tõlgendada oma peas pettusvahenditeks. Niiviisi on absoluutselt kergem ära öelda, sa ei tunne end kohe kindlasti enam alaväärsemana, vaid pigem natuke enesekindlamana, kui enne. MUIDEKS, MUIDEKS, annetuskogujatele, kes on õige asja eest väljas, ent ei suru end peale mõjustamisvõtetega, annan alati natuke peenraha, kui seda leidub. Heategevus ei vaja ebaausaid turundusvõtteid. Loen nüüd edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar